pr. Marta Kivik
EV 92. aastapäeva aktuse kõne
Marta Kivik
Kesk Florida Eesti Selts
Countryside Country Club, Clearwater, Florida
Armsad kesk Florida eestlaskond, daamid ja härrad!
I will start today in English by thanking you for the invitation to speak and on the behalf of the choir, to sing for you today. Invitations usually happen with networking and today is a prime example of the “esto network” – this time not by the internet, twitter or facebook but by face to face networking when Monika visited Toronto about two years ago. Estonian Independence Day seemed like the perfect occasion for us to come to warmer climates, though our winter in Toronto has been nothing like what your east coast has been experiencing and nothing like what Vancouver is experiencing… it’s been a pretty snowless cold winter and so we’re all hoping that the weather here will at least give us an opportunity to see some sun!
And so on the occasion of the 92nd anniversary of Estonian independence, I will switch to the other official language today!
Vabariigi aastapäevade tähistamine on eestlastele tähtis, mitte ainult sellepärast, et meenutada meie rahva kangelastegusid nüüd 92 aastat tagasi, vaid endile meelde tuletada, et vabadus ja iseseisvuse olemine on suuremaid väärtusi mida eestlased hindavad.
Elame siin P. Ameerikas – teie siin maailma suurima demokraatlikul maal, mille sünd toimus üle kahe saja kahekümne aasta eest. Meie seal põhjamaal, kus mõne ameeriklase arvates jääkarud kõnnivad linna tänavatel ja isegi suvel saab suusatada, oleme meie veel suhtelised noor teie kõrval – Kanada on ainult sada kolmkümmet aastat vana. Aga eestlased oleme kõik ja meil on ikka vaja endile ja teistele teadvustada, et see algastusvõime millega meie esivanemad saavutasid oma rahvusliku eesmärgi, võimaldab meid rakendama seda sihikindlust kui eesti vabadus on ohus.
Vabariigi aastapäevad tähistamised aitavad süvendada meie võitlustahet ja võitlusvalmidust, siin välismaal kus oleme relvastatatud sule, sõna ja ehk ka rahakottiga!
Sellekuu alguses, 90 aasta eest toimus Tartu Rahu leping.
Vabadussõjas, Eesti armies võitles ligi 90 000 meest – hukkunute koguarv oli ligi 5000 ning lisaks 15 000 haavatut. Tänu Tartus läbi räägitud ja sõlmitud rahulepingule said elusolevad koju minna ja hakata üles ehitama Eesti riiki. Nad mälestasid surnuid ja ravisid haavatuid. See oli raske aeg meie esivanematel sest oli ju alles lõppenud esimene maailma sõda ja nüüd koos Tartu rahulepinguga kirjutati alla Eesti diplomaatia ajaloo esimesele eduloole. Nii lõpetati sõda ja pandi paika meie riigipiir ja see kaks aastat varem kuulutatud maailmale Eesti Vabariik oli nüüd kindle liige maailma riikide seas. Eesti delegatsiooni juhi Jaan Poska sõnadega “ Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel, sest täna esimest korda Eesti määrab ise oma rahva tuleviku saatuse lõplikult”.
Iseseisvust aga ei määra ega kinnista ükski dokument ega sellele antud allkiri. Tõestagu seda väidet seesama Tartu rahulepe, mis tõotas meile igavest rahu ja iseseisvust ja kuidas meie kodumaa saatus muutis 1939 aastal peale teise dokumendi allakirjutamist, nimelt Molotov-Ribbentrop’i lepe.
Sel aastal 2010 on ka teine nn juubel – möödub 65 aasta Jalta konverentsist kus toimus jälle dokumentide allakirjutamised ning määras eestimaale teise saatuse. Wall Street Journal’i toimeteja 3. veebruari artiklis “Hour by Hour with Churchill, Stalin and Roosevelt” nimetab et seal vastuvõetud otsuseid ja tehinguid poliitilise läbikukkumise sümboliteks, näitas, et N. Liidule anti absoluutne kontroll ikestatud Ida-Euroopa rahvaste üle ja et Stalini küünte vahele sattusid poolakad, ungarlased, baltlased, tsehhid ja teised”.
Minu äi, Albert Piirand keda teist mõned ehk mäletavad – elas oma vanaduspäevad siin St. Petersburgis. Tema võrdles elu siin selle teise Peterburiga, sest öeldes, et siin on sama soe kui vene saunas ja viin on ka nii sama odav kui vene vodka aga elu palju palju parem!
Tema lõpetas Tartu ülikooli 1932. aastal majanduse alal aga ajalugu oli tema esimene armastus. Teda huvitas paljude maailma ajaloo kangelaste elulood ja armsam oli talle mitte eestlane Napoleon. See et Barclay de Tolly, venevägade juht kes võitles Napoleon’i vastu oli sündinud lõuna eestis ja on ka seal maetud on mul veel meeles.
Albertil olid aga ka väga huvitavad lood vabadussõja kangelastest nagu Kindralmajorid Ernst Põdder ja Andres Larka ja leitnant Julius Kuperjanov. Ernst Põdder ja Andres Larka olid talle pere ja ülikooli kaudu tuttavad noore eesti vabariigi ajal ning mäletan kui istusime siin õhtuti palmipuude varjus, õhtusel happy hour’il ja kuulasime anektoote ja ajaloo juttusi nendest kolmest kangelasest.
Kui ma sel aastal lugesin President Ilvese kõne’t Tartu Rahulepingu pühitsemisel kus ta nimetas seda, et kais pärga panemas Kuperjanovi hauale ja kus siis meenus, et vaid “veidi enam kui 20 aastat tagasi tähendas küünlapanek samasse kohta tudengitele ülikoolist väljaviskamist ja seejärel kaht aastat sundajateenistust Nõukogude armees”, oli juba nüüd raske uskuda, et see oleks võimalik.
Eesti akadeemik, poliitik ajaloolane ja tõlkija Lauri Vahtre on muu hulgas kirjutanud raamatu mõne aastat eest Nõukogude absurdist. Selle raamatu pealkiri on Absurdi Impeerium.
Ta kirjutab, et tema raamat on mõeldud neile, kes kas ei elanud siis nõukogude Liidus või polnud veel sündinud – et mõista, mis toimub, või aru saada, millest nad tegelikult pääsesid. Teistele, kes seda ühel või teisel viisil ikkagi kaasa tegid, annab see raamat äratundmise, võibolla ehki nostalgia, aga kindlasti ka tõdemuse, kui kurioosne ja kuritegelik see süsteem ikkagi oli ja kuidas see kõik mõjus. Mõjus nii, et paljud ei saa ka aastate möödumisel aru, mis seal siis halba oli. See oli ajupesu, palju võimsam, küünilisem ja kavalam kui varasemad, aga kõige hullem oli asjaolu, et sellega haarati üks kuuendik planeedist maakera.
Lugesin ajakirjaniku Toomas Tiivel arvustust selle raamatu kohta kus muuhulgas, ta kujutab ette kuidas inglismaa huumoristid John Cleese või Eric Idle, Monty Pythonist istuks kusagil Nõukogude Liidu kooli ruumis kuulamas kuidas kommunistlikud noored tõsiselt arutavad viimaseid partei kõnesid. Või et nad seisaksid mõne N. Liidu aegses poe sabas, külmas õues oodates näiteks leiba või mingit mud tavalist tarbet.
Kuidas nad elaks lastena perekonnas, kus kommunistlikuse parteisse kuuluvad vanemad kasutavad hüvesid, mille eest nad tööl peavad pidama inustavaid kõnesid N. Liidu ja selle juhtide suurtest edusammudest ning karistama teisitimõtlejaid, kuid tulevad Jõuluõhtil koju, tõmbavad kardinad ette ja kuulavad salajalt “Püha öö” ja pühistsevad Jõulupüha.
Nende esimene reaktsioon oleks ilmselt “absurdne”.
Selle mittemõistmise kõige vapustavam näide oli küsimus, mille üks Läänes kasvanud daam esitas lektorile pärast loengut N. Liidus toime pandud metsikutest massilistest deporteerimistest: “Aga miks inimesed lasksid ennast loomavagunitesse toppida?
Miks nad politseid ei kutsunud?”
Vahtre räägib palju propagandast -kuidas püüti inimesi mõjutada, millist vägivalda kasutati seejuures laste puhul, sundides neid pioneeriks ja hiljem kommunistlikuks nooreks astuma, et nii nad tõemeeli uskusid, et tegid seda vabatahtlikult. Küllalt palju on juttu ka sellest, kuids inimesed absurdiga kohanesid. Propaganda puhul aitas igat ridade vahelt lugemine, kahtlemine, ja skeptiline meel, mis on eesti inimesele ehk sama iseloomulik nagu usk kirjasõnasse. Tihti öeldakse N. Liidu inimeste kohta ja ka meie nn. “vabade” kohta, et ajalehes kirjutati, või raadios räägiti – eks igal ajal ja igal ühiskonnal tuleb ridade vahelt lugeda – aga N. Liidus oli see vahel ellu jäämise küsimus.
Vahtre tõdeb mõnusalt, et “ kujutage ette, see oli võimalik” aga reaalsus ja tagantjärgi mõtlemine näitab, et see süsteem ikkagi võimeline ei olnud. Vahtre ise ütleb, et “nõukogude aeg ei koosnenud ainult Nõukogude võimust ja Nõukogude võim ainult absurdist. Muud oli ka”.
Nii et tänu nende inimestele kes julgesid Julius Kuperjanovi hauale lilli viia ka küünlaid põletada siis kui ei lubatud, ja tänu nende riikidele kes ei tunnustanud eesti okupeerimist, nende valitsustele Washingtonis, Ottawas, Bonn’is Londonis ja pagulas elavate eestlastele ja meie juhtivate organisatsioonidele, võisime mõne päeva eest uhkelt jälle vaadata kuidas sini must valge lippu all Vancouveris marsisid sisse Estonia – Eesti olümpia sportlased kes võistlevad nüüd juba viiendat korda oma kodumaa nimel, tuues meile kõigile vaatamata, et oleme enamus täna siin välismaal sündinud, või pikkemad aega elanud, ikka uhkuses ütelda “eestlane olen ja eestlaseks jään”.
Florida Estos 