Florida Estos

Kesk-Florida eestlaste igakuine kokkutulek toimus 2. veebruaril 2014.a. KFESi asepresident Kersti Linaski kodus. Jüri Toomepuu räägis meile pudrupäevast.

Maauskse maarahva kalendris on see 10227. aasta teine päev teisel kuul, mille nimeks meie esivanematele oli kas radokuu, helmekuu, tõine kuu, soesõidukuu, või küünlakuu. Rado tähendab võro keeli tuisku ja tormi, helmed tähendavad sädelevaid härmahelmeid, soesõidukuu sute, st huntide, jooksuaega.

Veebruar, nagu teame, on pärit Rooma kalendrist, kus see oli aasta viimane kuu februarius, pühendatud puhastuse jumalale Februale, ehk Februusile. Etruskidel oli Februus samuti puhastuse ja ka allmaailma jumal.

Nagu nende esivanemad, tähistasid ka Kesk-Florida eestlased radokuu teisel päeval pudrupäeva, mis oli meie esivanematele tähtsaim südatalvine püha. Saare- ja Läänemaal peeti seda jõulu viimaseks pühaks, Setomaal aga hoopis esimeseks suvepühaks. Maavallas, tänapäeva Eestis, hakkab pudrupäeval päike ennast juba tunda andma. Päev on pikem ning jaksab keskpäeval juba raasuke soojendada. Katuseräästasse ilmuvad aga toredad jääpurikad kui katusel lumi sulab ja vesi purikate otsas jälle jäätub. Vanarahvas ütles, et kõrred hakkavad pudrupäeval lund vihkama – nad sulatavad enda ümbert lume.

Talve süda on nüüd maarahva jaoks pooleks murtud. Talveunes karu keerab enda teisele küljele ja toit mis oli eelmisel suvel ja sügisel varutud on poole peale kahanenud.
Pudrupäevaga said alguse kevad-talvised naistepühad. Naised käisid külas ja kõrtsis, nende töö pidid ära tegema mehed. Ja kui pudrupäeval paistab päike, nagu see tavaliselt Floridas on, annab see tervist just naistele.

Lääne ja lõunapoolsetes kihelkondades jõi maarahvas naistepuna, milleks võis olla õlu, mõdu, või mistahes punane või punaseks värvitud jook. Taimejookidest on tuntud naistepuna taimest või vaarikavarrest tehtud tee. Puna ei joonud mitte ainult naised, vaid ka mehed — see annab jõudu, tervist, hea jume ja pidavat suvel isegi sääsed eemale peletama.
Õlu oli siiski maarahva pudrupäeva peamine jook. Selleks päevaks hoiti alles jõuluõlut või kui see oli lõppenud pruuliti uus kesvamärjuke. Pudrupäeval söödi muidugi tanguputru sealihaga. Läänepool valmistati pudrupäeva eelõhtul tavaliselt jõulutoitu.

Pudrupäeval peeti mõnel pool ka mokalaata, kus tehti kaupa järgmise aasta töö peale. See ei tähendanud vanasti üldse seda mida meie siin täna teeme kui me juttu ajame. Muistse maarahva mokalaadal sõlmiti hoopis töölepinguid, palgati sulaseid, karjapoisse, tüdrukuid. Halliste kihelkonnas öeldi: „Vanast olevet küündlepäe peret tellit, siis mint Kirju kõrtsi, peet mokalaata. Sinna lätsiv kõik Sõnniküla rahvas kokku.“

Kui Pudrupäeval paistab päike, nagu sai jälle õnneks Kesk-Florida maarahvale, pidavat see ennustama päikselist ja kuiva suve, samuti head rukkisaaki. Mõnel pool arvati, et kui pudrupäeva öösi kõvasti tuiskab, saab suvel palju pähkleid. Sel öösel pidi tuisuga kargama pähketäkk. Saaremaal teati, et pudrupäevane lumesadu toob hea kalasaagi.

Kesk-Florida maarahvale oli pudrupäev kena püha. See tõi palju toredaid rahvuskaaslasi ja estofiile lahke perenaise Kersti Linaski kaunisse kodusse — nautima ilusat pühapäeva meeldivas seltskonnas ja pidama mokalaata. Kersti tegi toreda ettekande, paljude valguspiltidega, oma Eesti külastusest, kus ta viibis „Fulbright Scholar“ programmi alusel Tartu Ülikoolis teaduslikku tööd tegemas.

Putru küll ei tehtud, aga kohalviibijad said kõik maitsta paljude andekate perenaiste poolt valmistatud maitsvaid suupisteid. Mees-šovinistide rõõmuks ilma, et mehed oleks pidanud naiste eest pudrupäeva töö ära tegema.